Minu lapsepõlv möödus muusika keskel. Kodus kõlas kitarr – isa mängis enda kirjutatud lugusid ja meloodiaid ning ka flamenkot, millele lisas rütmi kitarrile koputades, luues täiesti oma maailma. Lauldi, joodeldati, mängiti klaverit, ema tantsis India tantse. Mind ümbritses loominguline keskkond, kus muusika kuulus loomulikult eluviisi. Vanemad võtsid mind juba varakult igale kontserdile kaasa, nii et sain kuulata väga erinevat muusikat ja näha esinejaid, keda muidu poleks ehk kogenud. Lisaks kõlas koduski palju maailma muusikat – ansambel Sparks, rokkooperid ja muusikal Chess, mille lood saadavad mind siiani. Endiselt on alles aastakümneid tagasi kingitud kitarr Sparksi liikmete autogrammidega.
Viieaastaselt alustasin Tallinna Muusikakeskkoolis klaveriõpinguid ning teekond jätkus ka samas koolis õppides. Hiljem olen õppinud G. Otsa nimelises muusikakoolis dirigeerimist ning lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia muusikapedagoogika erialal.
Tegelikult ei olnud minu esimene unistus lavale jõuda mitte lauljana, vaid pigem balleti-, varietee- või diskotähena – mind köitis kogu lavaline tervik. Selle kõrval tegelesin palju liikumise ja kehalise väljendusega, mõtlesin välja tantsukavasid ning otsisin, kuidas muusika ja liikumine omavahel toimivad. Laulmiseni jõudsin alles siis, kui 16-aastaselt avanes võimalus liituda bändiga Best B4, mis viis mind edasi lauljana ka teistesse muusikaprojektidesse ja koosseisudesse.
Mind on alati paelunud võimalus läbi muusika midagi edasi anda, olgu see tunne, lugu või hetk. Nii kujunes muusikast tasapisi midagi enamat kui lihtsalt õpe – sellest sai minu viis maailmaga suhestuda.
Üks olulisemaid eeskujusid oli minu esimene lauluõpetaja – Rootsi üks hinnatumaid hääleseadjaid, Zanna Hultén –, kelle juures õppisin 90ndatel. Tema lähenemine ei piirdunud ainult tunnis õpetamisega. Mul oli võimalus temaga koos käia nii Red Hot Chili Peppersi kui ka oma lemmikbändi Sparksi tuuridel, mis on mul siiani väga eredalt meeles. Ta oskas tuurikogemust avada teise vaatenurga alt, aidates mul näha muusikat ja lava palju laiemalt.
Mul vedas, et õppisin ühe Rootsi parima õpetaja juures – sain sealt palju praktilisi võtteid, millele edaspidi tuginesin ning mis aitasid mul üles ehitada ka hilisemad kokkupuuted laulmisega nii koolis kui tulevastes bändides, andes mulle samas ka oskuse kuulata ja mõista, milliseid nõuandeid endale või teistele jagada.
Teekond õpetamiseni algas mul väga isiklikult – oma tütre juhendamisest. 2010. aastal aitasin tal valmistuda esinemiseks võimlemispeol “Pidu läheb käima”, kus 8-aastasena astus ta lavale enesekindlalt ja hoitult. See kogemus näitas mulle, kui palju on võimalik õigel suunamisel häälega saavutada.
Hiljem liitusin Kuusalu muusikakooliga, kus sain ise otsustada, kuidas tunde kavandan. Sealt kujunes mul selgem arusaam, mida vokaali õpetamine tähendab. Lühikest aega juhendasin lapsi ka Tallinna Muusikakeskkoolis väiksemate ettevalmistuste raames.
2015. aastal pöördus minu poole sihikindlalt noor laulja Alika Milova sooviga õppida laulma. See oli oluline hetk, mis andis mulle kindlust otsustada, et tahan edasi hääleseadjana.
Esimene laul, mille ise kirjutasin, oli “Mere lapsed” (1997), koostöös Tomi Rahula ja Peeter Pruuliga. Sellega õnnestus 1998. aastal esindada Eestit ka Eurovisioonil (Koit Toome esitusel). Seejärel jätkasin loovlauljana, kus kirjutasin laulude meloodiad ja sõnad ise.
2001. aastal asutasin ansambli Slobodan River, mille tuntumateks lugudeks said “Rare Bird”, “A Girl In A Push Up Bra”, “Unpopular Song”, “True-Blue Guide”, “Keep On Trying” ja “We’ll Never Say Goodbye”. Osalesime ka Eurolaulul lugudega “What A Day” (2003) ja “Surrounded” (2004).
Alates 2006. aastast jätkasin taas sooloartistina ning olen välja andnud mitmeid singleid koostöös erinevate rahvusvaheliste produtsentide ja muusikutega. Nende hulka kuuluvad näiteks “Take A Ride” / “Paremaid päevi” (produtsent Per Sunding), “Confession”, “The Doll”, “My Life” ja “A Little Wicked” (Adam Kviman), “Heaven On Earth” ja “Champions (Devils & Angels)” (Gordon Raphael), “Place Like Hell” (Patrik Bartosch ja Maurits Carlsson) ning “Just For You” / “Sinu jaoks” ja “One Last Dance” (Alar Kotkas). Sooloartistina astusin üles ka Eesti laulul lugudega “One Last Dance” (2009) ja “Hopa’pa-rei!” (2011).
Minu töö ei ole ainult õpetada viisi või sõnu, vaid aidata inimesel mõista, mida ta oma häälega tegelikult teha suudab. Fookus ei ole pelgalt sellel, et laul kõlaks “õigesti”, vaid sellel, kuidas hääl töötab, millised on selle võimalused ja kuidas seda teadlikult kasutada. Tähtis ei ole originaali kopeerimine, vaid see, et iga laul saaks juurde midagi isiklikku – midagi, mis lähtub just selle laulja enda kõlast, kogemusest ja tunnetusest.
Iga tund on personaalne ning lähtub õpilase eesmärkidest – olgu eesmärgiks enesekindlam esinemine, oma kõla leidmine või leiab ta lihtsalt suurt rõõmu laulmisest. Tunnis tegeleme hingamise, hääle avamise ja tehnika arendamisega ning liigume selle poole, et laulmine muutuks vabaks ja loomulikuks.
Selle käigus tekib parem tunnetus oma hääle suhtes – kuidas seda kasutada, mida sellega teha saab ja mis konkreetse laulja puhul toimib. Laulmine muutub kindlamaks ning iga korraga tekib rohkem usaldust omaenda kõla suhtes.
Kui soovid oma häält paremini tundma õppida ja arendada, siis saad sellega siin jätkata.