Siin on jagatud mõtteid ja kogemusi seoses laulutundidega.
Koidu Boza (56), 2026
“Kui otsisime Paulale (14) lauluõpetajat, ei otsinud me lihtsalt kedagi, kes õpetaks noote ja viise. Otsisime inimest, kes näeks meie last – päriselt. Paula autistlike joonte tõttu ei julgenud paljud õpetajad temaga tööd alustada, kartes, et see võib osutuda liiga keeruliseks. Pärast mitmeid äraütlemisi jõudsime Ithaka Mariani. Tema oli esimene, kes ei näinud takistusi, vaid võimalusi.
Mäletame siiani väga selgelt esimest tundi. Paula seisis lauluklassis sirgelt ja veidi kramplikult, hoides end tagasi, justkui kartes eksida. Ta esitas oma valitud laulu – ettevaatlikult, aga südamest. Pärast seda hetke ütles Ithaka midagi, mis jäi meiega igaveseks: “Paula ei ole autist, vaid artist.” Need sõnad muutsid kõike. Juba paari kuu pärast seisis Paula esimest korda laval rahvusvahelisel konkursil Tallinn Voice 2023. Sealt tuli tema esimene karikas – ja koos sellega usk, et kõik on võimalik. See oli hetk, mil tundsime, et oleme saanud tuule tiibadesse.
Ithaka õpetamisviis on midagi enamat kui lihtsalt metoodika – see on oskus luua lapsega ehe, usalduslik ja toetav side. Ta ei õpetanud Paulat lihtsalt laulma, vaid õppis tundma tema maailma. Tundides olid muusika kõrval mäng, liikumine, värvid ja lood, mis aitasid laulmiseni jõuda just Paulale sobival viisil. Ithaka kuulas päriselt, märkas nii rõõme kui muresid ning lõi keskkonna, kus Paula sai olla tema ise.
Ka meie, lapsevanematena, õppisime nendest tundidest palju. Nägime, kuidas emotsioonid ja muusika on omavahel seotud, kuidas loovus saab vabastada ja tervendada. Nägime, kuidas keha ja hääl töötavad koos – kuidas laulmine ei ole ainult heli, vaid terviklik eneseväljendus.
Täna, kolm aastat hiljem, ootab Paula igat uut tundi elevusega. Nende side on jäänud tugevaks ja kandvaks. See ei ole lihtsalt õpetaja ja õpilase suhe – see on midagi palju enamat. Ja tulemused räägivad samuti enda eest. Kolme aastaga on Paulast saanud Eesti lapsstaar, kes on pälvinud tunnustust ka rahvusvahelistel konkurssidel üle Euroopa. Tema riiulit kaunistab täna 19 võidukarikat. Kui aasta tagasi pakkus Ithaka, et Paula võiks proovida ka ise muusikat luua, tundus see meile peaaegu võimatu. Mõte, et laps, kes kunagi ei rääkinud, kirjutab nüüd ise laule, kõlas nagu unistus. Täna on see aga reaalsus. Valmimas on tema debüütalbum “A Million Prayers”, kus kõlavad esimesed tema enda kirjutatud laulud.
Ithaka Marial on haruldane anne – oskus muuta võimatu võimalikuks. Ta ei ava ainult hääli, vaid maailmu. Ta paneb lapsed ja nende vanemad unistama suurelt ja uskuma sellesse, mis esmapilgul tundub kättesaamatu. Meie jaoks on selge: Paula tiivad said hoo just tänu Ithakale, ja selle eest oleme me südamest tänulikud.”
Alika Milova (23), 2026
“Ithaka on minu jaoks väga eriline inimene. Ta ei ole olnud ainult lauluõpetaja, vaid ka mentor kõik need aastad. Tean, et võin talle ükskõik mis kell helistada ning ta on alati olemas, et kuulata ja toetada.
Kõige erilisem Ithaka juures on see, et ta näeb sind kõigepealt inimesena ja alles siis oma lauluõpilasena, mis tekitab mõnusa ja pingevaba tunde. Tema juures saad jääda iseendaks ning end inimesena oma lauluõpetajale avada, kartmata hinnanguid või eksimusi.
Ithaka õpetamisviisid on samuti midagi, mida endaga tänaseni kaasas kannan. Kasutan siiani enne kontserte tema õpetatud hingamisharjutusi ning ka erinevaid keha lõdvestamise ja raputamise harjutusi. Tema õpetamisviisid ei keskendu ainult laulmise tehnilisele poolele, vaid palju sügavamatele aspektidele, mis panevad tööle diafragma, valmistavad keha ette ning soojendavad häälepaelu ka ilma häälega harjutamata. Eriti kasulikud on need olukordades, kus oled lava taga ega saa tavapärasel viisil häält lahti laulda.
Kõige olulisem, mille Ithaka tundidest kaasa sain, on julgus olla mina ise ja tunda end oma kehas vabalt. Ta sai väga hästi aru nii minust kui ka minu häälest ning iga proov andis juurde enesekindlust. Ta oskas märgata just neid detaile minu hääles, mille kallal töötamine pani selle kohe paremini kõlama.
Tänu Ithakale ei õppinud ma ainult paremini laulma. Õppisin usaldama iseennast, oma häält ja oma võimeid. See enesekindlus on midagi, mis saadab mind siiani nii laval kui ka väljaspool seda.”
Maribel Vääna (22), 2026
“Hakkasin Ithaka juures õppima 2021. aasta juulis, kui otsustasin osaleda saates “Eesti otsib superstaari” ning juhusliku õnne läbi oli temast selleks hetkeks saanud pereliige. Leppisime kokku, et kui tahan kaugele jõuda, tuleb hakata tõsiselt tööd tegema.
Olen aastate jooksul rääkinud paljude artistidega ning tean, kui raske on leida õpetajat, kes oleks samaaegselt professionaalne, toetav ja siiralt heasüdamlik ning elaks sulle päriselt kaasa. Juba esimestest tundidest Ithakaga sain aru, et teda oleks igal artistil vaja. Olen Ithakat ka paljudele soovitanud ning ei tea siiani kedagi, kes ei oleks tema juures paremaks saanud ja artistina kasvanud. Pole tähtis, kas oled alles alustaja või juba kogenum esineja – she’s the way to go.
Ithaka tugevus on oskus tuua esile artisti emotsionaalne ja lavaline pool – õpetada, kuidas publikuga päriselt ühendust luua ning kuidas lugu mitte ainult laulda, vaid ka edasi anda. Me ei laula lugusid lihtsalt korduvalt algusest lõpuni, vaid töötame läbi kogu terviku – alates sõnade tähendusest ja hääldusest kuni hingamiste ning lavalise liikumiseni. Millal hingata, millal vaadata publikule otsa, millal tõsta käsi – kõik need detailid loovad terviku. Ithaka ei tee sinust ainult lauljat, vaid esineja, mis on omavahel kaks täiesti erinevat asja. Tema juurde tullakse sageli ka selleks, et õppida enesekindlamalt esinema või publiku ees rääkima.
Tema tundides on olulisel kohal ka füüsiline trenn. Lisaks hääletööle teeme sageli erinevaid harjutusi, sest laulmine on kogu keha koostöö. Ühed minu lemmikud on koerapoosis laulmine ning vastu seina tehtavad harjutused, mida kasutan siiani iga uue loo õppimisel. Need võivad esialgu tunduda ebatavalised, kuid aitavad väga hästi mõista, kuidas keha ja hääl omavahel koostööd teevad. Võid küll paigal seistes laulda, aga inimene areneb kõige rohkem siis, kui õpib kasutama kogu oma keha. Just seda on Ithaka mulle aastate jooksul õpetanud.
Iga kord, kui olen temast kellegagi rääkinud, jõuame lõpuks peaaegu sama kirjelduseni – nagu väike hõljuv haldjas, kes elab oma maailmas ja oma mullis, aga kõige paremas mõttes. Selline inimene, kelle puhul lihtsalt vaatad ja imestad, kuidas temas on nii palju helgust ja headust. Ja see pole aastate jooksul kordagi muutunud!
Vahet ei ole, kui halvasti mõni lugu alguses välja tuleb või kui keeruline mõni periood parajasti on – Ithaka ei keskendu kunagi sellele, mis on valesti. Ja kui ta midagi parandab, siis alati viisil, mis motiveerib edasi minema, mitte ei tõmba inimest alla. Oskus inimesi alati üles tõsta, julgustada ja panna neid iseendasse rohkem uskuma, on tõeliselt haruldane.
Võib-olla kõige rohkem ütlebki tema kohta see, et pärast kõiki neid aastaid ei oska ma endale tema kõrvale isegi võrdlust tuua. Olen temaga nii harjunud, et teistsugust lähenemist on raske ette kujutada. See on ilmselt märk sellest, et olen leidnud enda jaoks täpselt õige õpetaja.”
Kristin (42) ja Liam Hussar (13), 2026
“Otsisime Liamile (13) õpetajat, kes oleks hingega asja juures, professionaalne ja kogenud. Ithaka Maria oli siis tema lemmikartisti ALIKA õpetaja ning tema olek tundus täpselt selline, mida Liam vajas.
Kirjutasin Liami emana Ithakale Facebooki ja sain vastuse, et võime proovitundi tulla. Liami ja Ithaka Maria vahel tekkis sekundiga klapp. Liam oli sel ajal veel tagasihoidlikum, aga tundis end tunnis nii hästi ning otsustas peaaegu koheselt, et soovib just Ithaka juures edasi laulda.
Ithaka Maria on meeletult pühendunud, siiras, aus ja võimas lauluõpetaja. Liam ootab alati nende tunde suure elevusega ja ütleb tihti, et need jäävad tema jaoks liiga lühikeseks.
Aastate jooksul on Ithaka andnud Liamile väga palju enesekindlust. Ta võtab teda sellisena nagu ta on, esitab väljakutseid, õpetab erinevaid võtteid ning mõtleb alati kaasa.
Liamil on olnud nii paremaid kui ka keerulisemaid hetki ning Ithaka Maria on olnud olemas just siis, kui seda kõige rohkem vaja on olnud. Just seetõttu ei ole ta Liami jaoks ainult lauluõpetaja.”
“Esimestest tundidest mäletan seda, kuidas Ithaka pani mind esinema teistele õpilastele või lihtsalt neile, kes parasjagu tema Rävala stuudiost läbi astusid. Esialgu oli see päris hirmutav, kuid siis hakkasin neid hetki hoopiski nautima. Nii sain väärtuslikku tagasisidet, õppisin teisi kuulama ning harjusin järjest rohkem publiku ees esinema. Eriti eredalt on meeles hetk, kui sain laulda Priit Pajusaarele.
Ithaka õpetamisviisi teeb eriliseks see, kuidas ta aitab lauludest aru saada ja neid omandada. Sageli piisab vaid mõnest tunnist ning juba tunnen, et esitan, laulan ja hääldan paremini. Isegi laulude puhul, mida juba hästi oskan, leiab ta selle viimase väikese nüansi või “X-faktori”, mis muudab esituse terviklikumaks. Hästi on meeles ka tunnid, kus Ithakaga koos erinevaid harjutusi tehes laulame. Neid on raske kirjeldada – seda peab ise kogema. Olen paljud neist ka koju kaasa võtnud. Need ei tähenda ainult hääleharjutusi, vaid hõlmavad ka erinevaid kehalisi tegevusi.
Lisaks väga headele coaching oskustele on ta siiras, aus, motiveeriv ja toetav. Ta võtab mind sellisena, nagu ma olen, ega kritiseeri mind kunagi, kui midagi “kummalist” teen. Pigem naerab ta ja leiab alati midagi head või kiidab, kui olen omanäoline. Mitte kunagi ei teki tunnet, et ta ei võta mind tõsiselt – ta kuulab ja aitab päriselt.
Ma ei oska paremat õpetajat ette kujutada. Ithaka lähenemine on personaalne ning tunnen, et saan tunnis olla mina ise, pingevabalt. Eriliseks teeb Ithaka ka see, et ta usub minusse ja minu oskustesse, kui mina ise ei usu. Ma ei tunne kunagi end pärast tundi halvasti, vaid tavaliselt lahkun tunnist väga rõõmsana, motiveerituma ja enesekindlamana.”
Aleksandra Di Maio (43), 2026
“Olin juba ammu kuulanud Ithaka Maria laule, näinud teda televisioonis ja unistanud sellest, et kunagi tema juures laulma õppida. Olin kindel, et just see õpetaja sobib minu lapsele Taavile (15). Taavi oli siis 11-aastane.
See oli minu ja lapse jaoks väga oluline ja emotsionaalne otsus — alustada tõsiselt laulmisega tegelemist. Olen ise muusikust ema ja pedagoog ning olen väga tundlik kommentaaride ja oma komplekside suhtes. Veel tundlikumalt suhtun oma pojasse. Taavil on sünnist alates spastiline dipleegia ning seetõttu oli minu jaoks eriti oluline, et õpetaja oleks psühholoogiliselt usaldusväärne, kannatlik ja toetav.
Taavile otsisin õpetajat kaua ja põhjalikult. Ithaka Mariani jõudsime tegelikult täiesti juhuslikult. Mulle on alati väga meeldinud Alika Milova laulmine, kuulasin teda sageli YouTube’ist ja ühel hetkel mõtlesin, kelle juures andekas lauljanna õpib. Nii jõudsingi guugeldades Ithaka Mariani.
Leidsin Facebooki kaudu Ithaka telefoninumbri ning helistasin talle ühel talveõhtul. Olin väga närvis, sest mõistsin, et räägin tuntud Eesti lauljaga, kuid minut hiljem oli ärevus kadunud. Telefonis oli soe, heatahtlik ja tähelepanelik inimene, kes kuulas mind päriselt ära. Rääkisin kõnes lühidalt Taavist ning mäletan meie esimest vestlust siiani väga eredalt.
Esimene tund toimus 2022. aasta jaanuaris, koolivaheajal. Ütlesin Taavile, et läheme täna uue lauluõpetaja juurde. Ta oli väga närvis ning vastas: “Emme, ma tõstan jalgu ja ei kuku. Ma püüan väga, ja ta võtab mind vastu!” Õpetaja nägi välja nagu printsess ning Taavi naeratas talle suurelt. Istusin diivanil ja jälgisin. Taavil ei tulnud kohe kõik harjutused välja, kuid õpetaja ei näidanud seda välja ning jätkas rahulikult tööd.
Laul, mida õppisime, oli “Happy”. Mulle tundus selle ära õppimine täiesti võimatu, sest lugu on inglise keeles ja kiire tempoga, aga Taavi ise soovis seda. Alguses ei tulnudki palju välja, kuid iga tund, ukse taga istudes, kuulsin, kuidas töö käis ja puhtad noodid teineteise järel tekkisid. Harjutused olid alati erinevad ja huvitavad. Tänaseni tulevad meil jutuks “astmenimed” ja “sabakont” – sõnad, mis on saanud osaks Taavi lauluteekonnast. Taavi lahkus tunnist alati naeratusega: “Emme, ma tahan veel!”
Tunnid Ithaka Mariaga on alati väga meeldejäävad. Iga kord vaatan oma poega ja mõtlen sellele teekonnale, mille ta on läbi käinud, et kõndima õppida. Ning nüüd seisab ta minu ees ja püüab nii väga laulda. Nutan vaikselt ukse taga või klassiruumis sees, sest näen, kuidas minu laps just selle õpetaja kõrval areneb ja avaneb.
Eriti eriliseks teeb Ithaka õpetamise see, et ta ei ütle kunagi midagi halvustavat. Vastupidi – ta alati julgustab ning proovib viise ja meetodeid, et ka kõige keerulisem koht laulust õnnestuks. Mõnikord ei uskunud isegi mina, et minu Taavi seda suudab.
Üks selline hetk oli siis, kui Taavi õppis Celine Dioni laulu “Only One Road”. Tänu Ithaka Mariale laulis Taavi selle ära ning tulemuseks konkursil oli I koht! Kuulan siiani 2023. aasta salvestust pisarsilmil, sest tegemist on minu lemmiklauluga. Kunagi unistasin ise selle laulmisest laval, kuid see ei õnnestunud. Taavil aga õnnestus. See teeb südame siiani soojaks.
Hindan kõige rohkem seda, et Ithaka Maria oli meie esimene tõeliselt positiivne õpetajakogemus. Enne teda oli meil olnud valus kogemus ühe teise õpetajaga, mis last traumeeris. Ta ei tahtnud enam isegi laulmist õppida. Nüüd laulab laps pidevalt!
Suur aitäh meie õpetajale Ithaka Mariale soojuse, lahkuse, mõistmise ja hoolivuse eest! Aitäh kannatlikkuse, psüholoogilise toe ja usu eest! Aitäh, et õpetaja võttis meid vastu just sellistena, nagu me oleme – emotsionaalsete ja lihtsate inimestena.”
Janeli Nilov (35), 2026
“Ithaka energia on juba iseenesest nii positiivne, et tema tundidesse on alati hea tulla. Pärast igat kohtumist on tunne, et vanus ei ole oluline. Pole tähtis, millal sa alustad või mida sa teed – oluline on see, kuidas sa seda teed.
Kui Ithaka juurde õppima läksin, arvasin, et tean üsna täpselt, milleks mu hääl võimeline on. Olin endale seadnud piirid ja limiidid, kuid tema ütles: “Ei ole mingeid piire, unusta ära,” ning võttis need seinad üsna kiirelt maha. Juba kolmandal tunnil pigistas ta minust välja noodi, mille peale isegi ehmusin. Ma ei oleks uskunud, et see hääl tuleb minust. Ithaka on viinud mind sinnani, kus ma enam kõrgeid noote ei karda. Paari aastaga on areng olnud palju suurem, kui oleksin osanud ette kujutada.
Ithaka õpetamisviis on väga teistsugune. Kui mõned õpetajad keskenduvad peamiselt hääleharjutustele või tehnikale, siis tema kaasab laulmisse kogu keha ja füüsilise koormuse. Mäletan siiani, kuidas ükskord ei saanud ma ühte nooti kätte. Ta pani mind matile kõhulihaseid tegema ning ütles, et üles tulles pean selle noodi välja laulma. Ja üllataval kombel tuli see täiesti kergelt! Nüüd ma siis tean, miks Ithaka nii hea välja näeb.
Samamoodi, nagu treenime näiteks jalgu, peab treenima ka häälepaelu – või “sipelga säärelihaseid”, nagu Ithaka neid nimetab. Kusagil on küll algus, kuid lõppu sellel arengul ei paista – alati on võimalik oma häält ja hääleulatust edasi arendada.
Ithaka ei pea kunagi otse välja ütlema, kui midagi mööda läheb – seda näeb tema silmist, grimassist või hingamisest. Naersime ka koos, et on hea, kui inimene saab sellest positiivses võtmes aru. Nii ei pea hakkama eraldi selgitama või kuidagi viisakalt lähenema, vaid vaatan talle otsa, näen, lõpetan laulmise ja küsin “Madal, jah?”
Üks mõte, mis on tundidest tugevalt kaasa jäänud, on see, et ei ole olemas 50-protsendilist harjutamist. Kui midagi teha, siis päriselt. Ka kodus lugusid harjutades mõtlen alati kaasa – mitte ainult sellele, kuidas laul kõlab, vaid ka sellele, kuidas ma seisan, hingan või pean olema valmis mõneks keerulisemaks või valjemaks noodiks.
Lisaks laulmisele oleme tunnis vestelnud ka elulisematel ja hingelisematel teemadel, mis panevad nii elu kui muusika üle laiemalt mõtlema. Mul on 8-aastane laps ning minu eesmärk on olla talle eeskujuks. Soovin näidata, et isegi kui ma ei taba alati igat nooti täiuslikult, laulan ma ikkagi hingest ja annan endast parima. Ithaka on aidanud mul selle julguse leida.
Kaasa olen saanud ka sellise mõtte, et pole oluline, mis keeles inimene laulab. Varem ütlesin lapsele, et ei tasu ingliskeelseid laule enne keele selgeks õppimist laulda. Ithaka kõrval aga mõistsin, et isegi kui sõnadest täielikult aru ei saa, arendab laulmine kuulmist, kuulamisoskust, hääldust ja suulihaseid. Selle piirangu olen nüüd lapselt maha võtnud.”
Urmas Paejärv (52), 2026
“Sattusin Ithaka Maria juurde ühe üsna pöörase ideega. Tahtsin ellu äratada ühe laulu, mis tundus äge ja eriline, kuid juba esimene katse näitas, et tegemist on minu jaoks täiesti võõra valdkonnaga. Ausalt öeldes oli see päris korralik katastroof.
Enne järgmist tundi küsisin temalt otse, kas ta päriselt usub, et selline projekt võiks õnnestuda. Võrdlesin seda olukorraga, kus inimene, kes pole kunagi eriti liikunud, tahaks mõne kuu pärast Ironmanil startida. Ootasin ausat vastust.
Selle asemel üllatas Ithaka mind täielikult. Ta ei keskendunud sellele, mida ma ei oska, vaid hakkas otsima loo tegelikku sisu. Ühel hetkel helistas ta mulle ning palus saata märksõnu meie klubi ja noorte kohta. Seejärel küsis ta küsimusi, mis võtsid sõnatuks: “Miks nad sulle nii kallid on?” ja “Kas sa oled sõdur?”
Need küsimused tabasid märki. Olin tema juures olnud vaid ühe tunni ning sellest piisas, et ta näeks palju sügavamale kui lihtsalt lauluprojekti. Mind hämmastas, kui kiiresti ta suutis jõuda inimese päris olemuseni.
Järgmisel kohtumisel oli tal juba uus idee. Ta leidis, et algne plaan ei pruugi ajaliselt teostatav olla, ning pakkus välja täiesti uue lahenduse. Ühe telefonikõnega kaasas ta projekti ka DJ ja räppari Kalev Villemi. Kõrvalt vaadates oli mul tunne, et kõik sünnib uskumatult loomulikult. Kui väljendasin kahtlust, vastas Ithaka rahulikult ja veendunult, et see on kirjutatud südamest ning sellest saab kindlasti midagi head.
Kõige eredamalt on mulle aga meelde jäänud päev, mil salvestasime stuudios oma esimest loomingut. Seal nägin väga lähedalt, kuidas Ithaka inimestega töötab. Eriti jäi meelde hetk, kui üks noor esineja kordas sama kohta uuesti ja uuesti. Iga korraga muutus pilk enesekindlamaks, õlad vajusid pingest vabamaks ning hääl muutus tugevamaks. Oli näha, kuidas mõne minuti jooksul kasvas inimese usk iseendasse.
See oli hetk, mis liigutas mind sügavalt. Tüdrukute eneseusk, oma mina, tahtejõud ja oskused kasvasid sõna otseses mõttes minutitega. Kõik oli nii positiivne, nii päris, nii soe, nii ehe ja nii arendav, et pidin end pisardamisest tagasi hoidma.
Olen oma elus näinud väga erinevaid õpetajaid ja juhendajaid, kuid Ithaka juures avaldab kõige rohkem muljet tema siirus. Kõik temas on päris – tema huvi inimeste vastu, tema toetus, tema oskus märgata ja julgustada. Ta loob keskkonna, kus inimesed julgevad proovida, eksida, õppida ja kasvada.
Ma ütlen tema kohta veel miljon korda suurte tähtedega: USKUMATULT ÄGE! Kui Ithaka oleks õpetaja etalon ehk 100%, siis väga paljud õpetajad peaksid tema käest õppima. Ta ei õpeta ainult laulmist – ta aitab inimestel iseendasse uskuma hakata. Just sellepärast jäi kogu see projekt mulle nii eredalt meelde. See oli nii äge.”